Annely Akkermann Pärnumaa heaks Riigikogus

Annely Akkermann räägib intervjuus, mida ta riigikogu liikmena on korda saatnud ning milliseid ideid tal Pärnumaa elu edendamiseks veel on.

Kuidas oled saanud riigikogu liikmena pärnumaalastele kasulik olla?

Mul oli õnnelik võimalus töötada keskkonnakomisjonis ja olla Pärnumaale oluliste seaduste, nagu veeseadus, looduskaitseseadus ja kalapüügiseadus, juhtivmenetleja. Veeseadusega kehtestati paisude omanikele kalade läbipääsu tagamiseks kolmel korral järjest rangemad nõuded ja sanktsioonid. Sindi pais muudetakse kaladele läbipääsetavaks niikuinii, aga see võtab aega, sest Eesti on õigusriik ning peame ootama kohtuotsuseid. Kõik seadused kehtivad üle Eesti ja ka Sindi paisu ning kõigi Eesti paisude küsimus ei ole sugugi üksnes Pärnumaa küsimus, vaid puudutab terve Eesti ja Läänemere kalavarude taastumist.

Veeseadusele sai tehtud siiski ka üks Pärnuga seotud muudatus. Pärnu ranna elevant vähendas veeseaduses bürokraatiat – vette vaba aja atraktsioonide rajamise lubamiseks ei ole enam ilmtingimata vaja lennuameti luba.

Looduskaitseseadust muudeti nii, et karjaaia võib ehitada merre kohaliku omavalitsuse loal. Varem oli see keelatud ja juba koostati ka trahvimiseks ettekirjutusi. Väga oluline muudatus oli see, et looduskaitse alla võtmist võib puudutatud isik kohtus vaidlustada. Paljudes looduslikult kaunites piirkondades on suured alad võetud kaitse alla, mis tähendab kohalike inimeste majandus- ja ehitustegevuse radikaalset piiramist ning täiendavaid ja kulukaid nõudeid looduskeskkonna ekspertiisidele. Samas on enamik kaitstavatest haruldastest kooslustest tekkinud just inimtegevuse mõjul. Kaunid liigirikkad puisniidud võeti küll kaitse alla, aga mõne aastaga on neist saanud läbipääsmatud padrikud, sest inimeste majandustegevust piirati ja nad olid sunnitud ära kolima. Kui pole kohalikku kogukonda, kes elab loodusega kooskõlas, karjatab loomi ja niidab neile heina, siis ei ole mõne aasta pärast enam ka pärandkooslusi. Ükski seadus ei kaitse pärandkooslusi, kui kohalikud inimesed ja kogukond neid ei kaitse. Looduskaitseseadus võimaldab kogukondadel kaitsta end ja oma piirkonna pärandkultuuri loodukaitsebürokraatide eest.

Kuidas oled seni oma valijatega kontakti hoidnud ja kuidas kavatsed seda teha edaspidi?

Mul on käinud riigikogus külas peaaegu 2000 inimest. Riigikogu liikme töö korraldamiseks eraldatud eelarvest ehk nõndanimetatud kuluhüvitistest kasutan ligi 60 protsenti selleks, et Pärnumaalt gruppe külla kutsuda, keskeltläbi üks grupp kuus. Riigikogu giidid teevad külalistele majas ekskursiooni ja umbes tund aega kõnelen oma tööst, joome kohvi ja käime Pika Hermanni tornis. Ma arvan, et iga eestlane peaks korra riigikogus ja Pika Hermanni tornis ära käima. Loodan, et inimesed, kes on riigikogu külastanud, vaatavad edaspidi televiisorist poliitikauudiseid pisut teise pilguga. Ka ma ise olin riigikogu toimimisest hoopis teisel arusaamisel, enne kui seal ise tööle hakkasin. Riigikogu külaliste hulgas on olnud kooliõpilasi nii valdadest kui linnast. Kõik Tartu Ülikooli Pärnu Kolledži väärikate ülikooli õppurid, kes on soovinud, on saanud riigikogu külastada. Üks proua ütles, et on käinud juba viis korda, sest iga kord on huvitav ja talle meeldib.

Käin ka koolides loenguid pidamas. Räägin rahandusest ja riigihaldusest, samuti Euroopa Liidust. Päris paljude tähtpäevade puhul kutsutakse pidulikele sündmustele kõnet pidama. Käin kogudustes, külaseltsides ja kultuurimajades, Toris Eesti sõjameeste mälestuskirikus, Pärnu Eakate Avahoolduskeskuses ja paljudes muudes kohtades. Veebruarikuus räägin looduskaitsest Pärnu väärikate ülikooli õppuritele.

Mõnikord avaldatakse mu artikleid Pärnu Postimehes ja teistes ajalehtedes või ajakirjades. Hiljuti avasin esialgu veel sättimisel oleva kodulehekülje www.akkermann.ee, kuhu koondan enda kirjutatud lood, aga ka raadiosaated ja videolõigud ning lood, mis teised on minust kirjutanud. Poliitilisi välksõnumeid postitan Twitteris. Peaaegu igapäevaselt postitan oma tegemistest Facebooki, kus mul on üle 2600 sõbra, kes mind hoolega jälgivad ja minu tegevusele kaasa elavad. E-kirjakastis on mul kahjuks avamata üle 6000 tuhande sõnumi – lihtsalt ei jõua kõigile vastata, kuigi väga tahaks. Väga vabandan nende ees, kelle kirjale pole olnud jaksu vastata või kelle kõnet pole saanud kohe vastu võtta.

Kuidas elavdada Pärnus elu sügistalvisel perioodil?

Minu enda jaoks on Pärnu elu ka sügistalvisel perioodil küllalt vilgas. Teater, kino, kontserdimaja, muuseum, raamatukogu, spordihall – kõik ootavad. Lisaks kohvikud, spaad, trennid ja jooksurajad, jõuaks ainult käia. Äkki hoopis on võimalusi nii palju, et igale poole ei jätku küllalt palju rahvast ja siis tunduvad saalid tühjavõitu. Teine asi, mis Pärnu vilgast kultuurielu pidurdab, on kindlasti siinsed suhteliselt madalad palgad. Inimestel pole lihtsalt võimalik elavalt kultuuri- ja spordielu nautida.

Turism on ja jääb hooajaliseks. Tööinimesed ja pered puhkavad suvel ja pisut ka koolivaheaegadel. Spaade põhikliendid talvisel ajal ongi pensionärid. Tegelikult võiksidki spaad kaaluda võimalusi areneda taastusravi suunas, sest inimesed vajavad taastusravi siis, kui nad haiged – see aga ei sõltu ilmast ega hooajast.

Turism oli väga moodne ja kiiresti kasvav majandusharu 150 aastat tagasi. Kahtlemata oli Pärnu linnapea Brackmann tõeline geenius. Ta nägi ette kuurordimajanduse kasvu ja võttis vastu otsuse teha ilmselt ka toonases skaalas tohutuid investeeringuid parkidesse. Nende investeeringute vilju oleme me nautinud aastakümneid. Pärnu on õnnelik linn nii loodusliku asukoha kui ka omaaegsete geniaalsete ja uuendusmeelsete linnapeade tõttu. Meie linnal on ulatuslikud tööstusalad ja imekaunis eesõu parkide ja ranna näol. Siin linnas on hea olla nii omainimesel kui ka külalisel.

Kaasaegse majanduse ja ühiskonna eestvedaja ei ole allhankeid teostav tööstus. Maailm on asju täis toodetud. Isegi Hiina majanduskasv aeglustub. Tõsi, nii turism ja teenindussektor kui ka tööstus ja tootmine on hädavajalikud tööandjad linnarahvale, aga et Euroopa ja Põhjamaade arenguga sammu pidada, on vaja eestvedajat, kaasaja kasvavat majandust.

Pärnu puudus ongi see, et linnas ei ole tänapäeva mõistes moodsat ja kasvavat majandust, kus töötavad geniaalsed inimesed ja kus mõeldakse välja innovatiivseid, maailma muutvaid lahendusi. Mis on need viimatised suured lahendused: info- ja kommunikatsioonitehnoloogia, nende arendamine ja disain, nutitelefonid ja -teenused – nii-öelda Nokia. Pärnu vajab väikest kriitilist hulka väga andekaid inimesi, nagu omal ajal olid Brackmann, Martens, Richmann, Keres või suur osa eesti rahvuse ja Eesti riigi loojaid. Kriitiline hulk väga andekaid inimesi loob uue kvaliteedi ning rajab teed ühiskonna ja kogukonna arengule. Eesti on Skype’i ja Transferwise’i sünnimaa. Kes suudab välja mõelda järgmise maailma muutva lahenduse, see ongi geenius.

Nüüd vist juba kümme aastat tagasi valis linn tunnuslauseks väga ebaõnnestunult „Ela või iseˮ. Ainult „Ela või sureˮ oleks olnud veel ebasobivam tunnuslause linnale, kes tahab areneda ja kasvada. Kui linn kahtleb, kas ise elada või mitte, siis miks peaksid andekad ja ambitsioonikad noored üldse mõtlema oma tööjärje sisseseadmisele Pärnus. Kuidas saab kasvada linn, kes ei taga vähestelegi sündivatele lastele lasteaiakohti. Arvan, et Pärnul peaks olema kogu aeg pakkuda vähemalt 100 vaba lasteaiakohta. Linn vajab täiesti uut vaadet tulevikule ja ka uut tunnuslauset, mis kutsuks ambitsioonikaid noori teostama oma unistusi Pärnus, sest siin on suurepärane elukeskkond.

Kui suur probleem on noorte lahkumine Pärnust ja maakonnast?

Inimene astub edasi sammhaaval. Esialgu maalt linna, siis järgmise sammuna suuremasse linna. Samamoodi tulin ka mina Pärnusse kooli 1987. aastal, töötasin hulga aastaid Kihnu heaks, siis lühikest aega Pärnus ja nüüd olen Tallinnas Pärnumaa esindaja. Noor inimene liigub enamasti töö järele. Ja motivatsioon ei ole kindlasti ainuüksi töötasu, vaid ka eneseteostus ja tunnustus. Euroopa ja Eesti regionaalpoliitika on viimasel kümnel aastal püüdnud luua elukeskkonda. Nii on maapiirkondadesse ehitatud koole ja külakeskusi (mis iseenesest on üllas idee) lootusega, et kui on kool, tulevad ka lapsed. Praktika aga näitab, et seal, kus on töökohad (Tallinnas ja selle ümbruses), sinna lähevad ka parimas tööeas inimesed ja täidavad oma lastega linna parimad koolid pilgeni. Selles osas on regionaalpoliitika olnud vildakas.

Kuhu vajab Pärnu veel ühte silda?

Pärnu vajab kindlasti veel ühte silda kesklinna, et viia autode vool kesklinnast mööda, aga piisavalt lähedalt, et muuta Rääma elurajoon kesklinna osaks. Suvel käisin Rail Balticu planeerimisega seoses teadmisi omandamas Põhja-Rootsis, kus on ehitatud sarnane 250-kilomeetri pikkune kiirraudteelõik – Norrbotniabanan –, mis ühendab Umea ja Lulea linnu. Umea hakkas mulle väga meeldima, sest kesklinn oli nagu üks suur ja avar park mõne üksiku autoga. Uurisin kohe ka kaardi pealt, kuidas linnatransport toimib – läbi kesklinna voolas jõgi nagu Pärnuski, peaväljaku äärde sõitis kiirrong (nende Rail Baltic) ja autoliiklus kulges kolme silla abil ümber kesklinna, kusjuures kaks kõrvuti asuvat silda hargnesid keset jõge kahte harru. Võib ainult ette kujutada, millised planeerimisvaidlused eelnesid selle sillapaari ehitusele.

Liikluskorralduse mõttes oli tulemus suurepärane. Terve maailm, kaasa arvatud Euroopa, vaevleb vanade, kaasaja teenindusökonoomika mõistes ebaefektiivsete linnasüdamete getostumise probleemiga. Teenindus ja kaubandus kolivad linnast välja ja vanad väärikad hooned lagunevad, tihti ka muinsuskaitsjate targa pseudokaitse all. Umea on saavutanud elavuse oma linnasüdames sellega, et on lubanud igal põlvkonnal ehitada südalinna uue hoone – vastavalt antud ajastu parimatele traditsioonidele. Kõrvuti, otsekui sõbralikus embuses asuvad hooned, mille vanusevahe võib ulatuda sajandini. Peaväljaku ääres on näha hooneid, mille ehitusajaks võib hinnata nii 1960. kui 1980. aastaid. Küllap seal mõni ebaõnnestunum lahendus vahepeal ka ära lammutatakse.

Veelgi enam, 2014. aastal hinnati Umea linn vääriliseks kandma Euroopa kultuuripealinna tiitlit.

Umeast 30 kilomeetri kaugusel on sadam ja linna lähedal on ka lennujaam. Linnasüdames paikneb üksnes Norrbotniabanani reisiterminal, kaubajaam on linnast mõni kilomeeter väljas ja see on ikka väga suur. Imetlusväärne kõige selle juures on fakt, et Umea ei ole suur linn – elanikke on kõigest 75 000, ainult poolteist Pärnut. Viibisin linnas vaid päeva, aga mulje on võimas. Asjata ei öelda, et oma silm on kuningas.

Just neid kahte maja vaadates sain aru, mida mõtles Kihnu vallaarhitekt Jaak-Adam Looveer, kui ta ütles – nii umbes kümme aastat tagasi, kui mina olin Kihnu vallavolikogu opositsiooni liikmena äsja tööle asunud –, et ehitamine on elu tunnus. Toona olin kaunis irooniline, sest teatavasti peetakse elu tunnuseks siiski paljunemist. Täna saan aru, et põhjust irooniaks ei ole. Läbi sajandite püsivad vitaalsed need linnasüdamed, kuhu iga põlvkond saab ehitada hoone, tehes seda oma ajastu parimate arusaamiste kohaselt. Pärnul on Umealt väga palju õppida. Pärnu vajab hädasti teist silda kesklinna ning igal põlvkonnal peaks olema võimalus rajada südalinna hoone. Ruumi ja potentsiaali on Pärnul küllaga. Kui noor põlvkond saab ennast teostada, siis tuleb ta ka linna tagasi ning toob kaasa moodsa aja majanduse. Lihtsalt tuleb loobuda hangumisest ja ideepuudusest, mille kattevari on kõige – muu hulgas ka vanadusse surnud puude ja võsa – kaitsmine Pärnu kesklinnas.

Kas nüüd, kui linnapea kandideerib Reformierakonna nimekirjas, võib öelda, et Reformierakond on tegelikult Pärnus kogu aeg varjatult võimul olnud ja valijaid on lihtsalt valimisliiduga lollitatud?

Eneseimetlus andis valimisliidule nime ning pragmaatiline soov riigikokku saada sundis valima erakonda. Valijad otsustavad, kas need iseloomujooned on poliitikute juures sümpaatsed. Nelja aasta jooksul linnapeana töötades kaotas Toomas Kivimägi ligikaudu 2000 häält ja valimisliit kolm volikogu kohta, millest kaks noppis üles IRL ja ühe Keskerakond. Kui kogu poliitika keerleb ühe inimese ümber, kätkeb see endas ohtralt riske nii valimisliidu kui ka valijate jaoks. Valimisliit võib küll olla väga pragmaatiline ja lihtsalt käsitletav moodustis isiklike ambitsioonide elluviimiseks, kuid meie riigi õiguskord baseerub demokraatial ja maailmavaatel. Valimisliidu puhul ei tea valija kunagi, millise maailmavaate või erakonna poolt ta lõpuks hääletab. Nüüd selguski nende jaoks, kes valisid Toomas Kivimägi, et nad valisid tegelikult Reformierakonda. Valija otsustab ise, kas see talle meeldib või kas ta tunneb ennast lollitatuna. Võimalik, et tunneb.

Kas tänases julgeolekusituatsioonis võib öelda, et Pärnu üksikjalaväepataljoni likvideerimine oli viga?

Iga linn või maakond, kelle territooriumil paikneb riigi sõjaväeüksus, võib olla uhke. Loodan siiski, et Eesti julgeolekusituatsioon ei ole selle võrra halvem, et Pärnu linnas ei asu pataljoni. Linna seisukohalt on see muidugi halb, sest sõjalist kõrgharidust nõudvad töökohad oleksid avardanud linnarahva töövõimalusi ning ohvitserkond lisaks kindlasti linnaelule kuraasi, korda ja turvalisust. Küll aga on selge, et neil aastatel, mil suleti Pärnu pataljon ja reformierakondlane Jürgen Ligi oli kaitseminister, õnnestus ära hoida kõige hullem – Eesti üleminek palgaarmeele. Samuti võime täna öelda, et õnneks oli 2012. aasta eelarve menetlemise ajal kaitseministrina ametis Mart Laar, kes suutis tõsta kaitsekulud 2 protsendini SKP-st, tõrjudes sotsiaaldemokraatide ettepanekuid teha kaitsekulude tõstmise asemel igasuguseid ilusaid populistlikke kulutusi. Mart Laari kaitseministriks oleku ajal saavutati NATO-ga kokkulepe Balti riikide õhuturbemissioonide pikendamiseks tähtajatult ja alustati uue riigikaitse arengukava koostamist. Mart Laar tajub muutusi mitu aastat varem ja on viinud vajalikud meetmed kindlakäeliselt ellu, seega tasub iga tema sõna ja repliiki võtta väga tõsiselt.

Miks toetad IRL-i maksupoliitikat?

IRL-i maksupoliitika alandab makse madalapalgalistele, kellel on raske toime tulla. IRL-i maksupoliitika suund on tööinimeste maksude alandamine ning maksukoormuse suunamine masinate tööle.

Kuidas anda Eesti majandusele uut hoogu juurde?

Tänapäeval on elav majandus seal, kus on head teed. Paremaid ligipääse – nii mööda raudteerööpaid kui läbi õhu – vajavad ühtmoodi nii Pärnumaa kui Eesti tervikuna. Maksukoormus tuleb nihutada inimtöölt masinate tööle ja ettevõtete lisandväärtusele. Isiklikult pooldan ettevõtete tulumaksu taastamist, sest abinõu, mis oli väga sobiv 2000. aastal, ei vii meid enam edasi 2015. aastal. Kaasaegne majandus on tark majandus, mis nõuab haritud ja kõrgepalgalisi inimesi. Kui tööjõumaksud on väga kõrged, siis me kõrgeid palku maksta ei jaksa ning tarka majandust ei loo. Maailmamajandus areneb tehnoloogia suunas. Me ise kasutame iga päev aina rohkem masinaid ja seadmeid. Me vajame Eesti majandusele hoo andmiseks palju rohkem insenertehnilisi teadmisi. Parem haridus. Parem töö. Parem tasu.

Küsimused: Tiit Efert