Ulukikahjud hüvitatakse

Jahikultuur on Eesti kultuuriloos vähemalt niisama tähtis kui laulu- või tantsukultuur, sauna- või kehakultuur. Jahiseaduse menetlemine pälvis avalikkuse suurt tähelepanu ja see näitab, et Eesti inimestele on loodus ja kultuur olulised.

Jahiseadus paranes

Eesti seadusandluse kohaselt on metsloom peremehetu, kui ta on looduslikus vabaduses. Jahiloomad on meie rahvuslik rikkus. Veelgi enam, Eesti riik on võtnud kohustusi ja andnud lubadusi kaitsta looduslikku mitmekesisust Eestimaa metsades.

Minu arvamuse kohaselt, millest pidin kompromissi saavutamiseks loobuma, tulnuks moodustada üleriigiline jahinduse sihtkapital, kuhu oleks kogutud jahindusest laekuvad maksud ja tasud ning mida oleks juhtinud maaomanikest, jahimeestest ja ulukibioloogidest koosnev nõukogu analoogiliselt seaduse alusel loodavate maakondlike jahindusnõukogudega.

Praegu tegeleb teabe kogumisega keskkonnateabekeskus ja ulukipopulatsioonide laskemahtude osas sõlmitakse kokkulepped maakondlikes jahinõukogudes. Ulukikahjude hüvitamine on jäetud üksikute jahipiirkondade kanda, mille väljamakstud kahjudest hüvitab riik 10–30 protsenti ja sedagi aasta hiljem.

Mulle näib võimatu jahipiirkonna majandamine jahikorralduskavata, maaomaniku ja jahimehe vahel sõlmitavate lepingute alusel, sest ühes jahipiirkonnas võib olla 250–800 maaomanikku. Kuidas ikkagi on võimalik majandada ulukipopulatsiooni ühes jahipiirkonnas 250–800 moel samaaegselt?

Tooksin eraldi välja varandusliku tsensuse väljavõtmise eelnõust. Praktikas tähendab see, et jahipiirkonna kasutajat ei saa välja vahetada üksnes omanikud, kellel on rohkem maad – varandust. Jahipiirkonna kasutaja väljavahetamiseks peab seda nõudma 51 protsenti omanikest. Suurem vara ei anna inimesele rohkem õigusi. Õigused on inimestel, mitte varal.

Põhiline osa ulukikahjudest jääb siiski maaomanike kanda, sest loomulikus looduslikus olekus kuuluvad loomad metsa ja maaomandi juurde. Piiratud osas, mitte rohkem kui summas 100 eurot kokku, katavad ulukikahjusid riik ja jahimehed. Tegelikult on metsa- ja põllukultuuride väärtused palju kõrgemad, hektariline kartulipõld pidi olema väärt üle 4000 euro ja metsaistutus üle 1000 euro.

Tihti kurdavad inimesed Saaremaalt, Hiiumaalt, Tõstamaalt, Vormsilt, Raplamaalt ja mujaltki, et metssigade populatsioon on läinud väga suureks ja toiduotsingutel tuhnivad nad segi isegi lillepeenrad kambriakna all. Neid probleeme ei ole igal pool, aga mõni jahimees vajab korralekutsumist, muidu on oht, et ulukipopulatsioonidel lastakse vohada nii suurteks, et maad ja metsad muutuvad avatud metsseafarmideks. Sellisel puhul muutuvad kahjud maaomanikele ülemäära suureks.

Riigil on kohustus hoida looduslikku mitmekesisust, seetõttu on loomulik, et riik osaleb ulukikahjude hüvitamisel. Positiivne on, et maaomanikele hakatakse ulukikahjusid hüvitama, aga mulle tundub, et äsja vastuvõetud seadus vajab tulevikus lihvimist, et praktikat arvesse võtta.

Hea, et jahipiirkondade kasutamine muudeti tähtajaliseks, neid saab kasutada kümme aastat. See peaks soodustama maaomanike ja jahimeeste sõbralikku koostööd jahipiirkondade majandamisel ja kahjude vältimisel. Samuti pean positiivseks ühe kõige vanema jahiviisi, vibujahi seadustamist. Vibujahi ohutusnõuded nii inimestele kui ulukitele (haavamise, ülemäärase valu tekitamise mõttes) on sätestatud seadusega.

Laskekatsed jahimeestele jäävad kohustuslikuks. Mul on hea meel, et jahiohutuses järeleandmisi ei tehtud.

Luuakse taas maakondlikud jahindusnõukogud, kus jahimehed, maaomanikud ja riigi esindajad avalikes huvides, ulukibioloogid, oma valdkonna asjatundjad arutavad läbi ja leiavad konsensuse populatsiooni elujõulisuse ja kahjude tasakaalustamiseks.

Loodan, et seaduse tulemusena vajavad jahimehed oma ridadesse uusi inimesi. Jahiulukivaru peab olema kättesaadav kõigile Eesti kodanikele, kuid kahetsusväärselt ei mahu kaugeltki kõik jahimehed seltsidesse.

Kihnus ja teistel väikesaartel on olnud probleeme jahikorraldusega. Kihnus avaldus kommertsjaht sisuliselt selles, et Itaalia jahimehed lasid partide pihta märki ja pärast leiti sadu parte kraavis vedelemas. Nii endine kui nüüdne jahiseadus annab õiguse maaomanikele oma maal jahti keelata või seada selle korraldamisele tingimusi.

Kihnlased on oma maa omanikud, nad saavad kerge vaevaga keelata oma maal kommertsjahi, kui nad peavad seda vajalikuks. Ma arvan, et peavad.

Jahikultuur jääb

Jahimehed on enamasti väga head loodusetundjad ja suured loodusesõbrad, kes jälgivad metsloomade heaolu. Ebasoodsate looduslike olude korral näevad nad suurt vaeva lisasöötmisega, seda oma rahakoti arvel ja omast vabast ajast.

Paradoksaalsel kombel saab Eesti uhke olla suurte elujõuliste ulukipopulatsioonide üle üksnes tänu Eesti jahikultuuri traditsioonidele ja nende kandjatele, jahimeestele.

Alati tasub singiviilu leiva peale asetades meeles pidada, et tänapäeval on ulukiliha kõige eetilisem liha. Suurfarmide kanad ei saa kunagi siblida mullas ja lehmad süüa rohtu päikeselisel aasal. Metsloomad seevastu saavad enne saatuslikku püssikuuli elada õnneliku ja täisväärtusliku loomaelu.

Enamik jahimehi on maaomanikud ja jahikultuur jääb alles siis, kui eestlased jäävad oma maa omanikeks. Peremehed saavad oma maal jahti korraldada parimate traditsioonide kohaselt, nii püsib jahikultuur üle aegade.