Sookvootidest ei ole poliitikas abi

Eesti poliitikas on liiga vähe naisi. Eesti poliitika ja üldse kogu ühiskond vajavad tõepoolest palju enam naiselikku hoolivust ja empaatiat. Täpselt sama hädasti vajavad Eesti koolid meesõpetajaid, kes tooksid kooli mehelikke väärtusi – korda, turvalisust ja kaitstust.

Siiski räägitakse sookvootide kehtestamise vajadusest üksnes poliitikas ja tippjuhtimises. Praktilises mõttes on ju soo alusel kvoodi kehtestamine sisuliselt ukse avamine. Paradoksaalsel kombel räägivad kvootide kehtestamise vajadusest just need naised, kes deklareerivad, et nemad on meestega võrdsed ja igapäevaelus päris ust endale avada ei luba. Ma ei ole sellest vastuolust kunagi aru saanud. Mulle meeldib, kui mulle avatakse uksi ja mantlit selga aidatakse, aga ma ei ole elus ka jätnud ühtki asja tegemata sellepärast, et ma olen naine. Ma ei keera telekat kinni, kui mehed räägivad asjatundlikku juttu mulle huvitaval teemal. Tarka inimest, olgu meest või naist, kuulan meeleldi.

Eesti poliitikas on erakonnad konsolideerunud ja saanud tugevaks, tänu sellele on meil stabiilsed valitsused, mis on vajalikud riigi edaspidiseks arenguks. Tugevatel erakondadel on suuremad võimalused, aga ka suurem vastutus ühiskonnaelu korraldamiseks nii, et see oleks eetiliselt kui mitte kiiduväärne, siis vähemalt vastuvõetav enamikule riigi kodanikest.

Vajame rohkem kaasamist

Sookvoodid on Eesti poliitika praeguste probleemide juures kitsad detailid, need aitaksid parlamenti mõne üksiku naise, kes muidu jääks ukse taha. Ühiskond peab jõudma arusaamisele, mismoodi tuua tegevpoliitikasse uus noor haritud põlvkond, mismoodi üldse tuua poliitikase tagasi haritlasi – nii naisi kui ka mehi. Neid küsimusi arutab ühiskond siiski seoses viimasel ajal kerkinud küsimustega eetikast nii parlamendis kui ka erakondades.

Küsimus ei ole üksnes naiste, vaid ka eri põlvkondade, ühiskonnagruppide, elualade, asjatundjate ja haritlaste ideede, teadmiste ja tahte kaasamises Eesti riigi ülesehitusse. Inimesed peavad lugu sellest, mille ülesehitusega nad on vaeva näinud ja milles ise osalenud. Inimesed saavad tõsimeelselt minna nende järel, kes esindavad nendega sarnaseid eetilisi väärtusi. Ma ausalt öeldes ei saa aru, miks enamik minu kolleege eirab vajadust rääkida poliitiku eetikast. Kaja Kallas on kahjuks üsna üksi jäänud, mingit suurt naiste solidaarsust Kajaga ma ei ole märganud.

Valijad hindavad naisi kõrgemalt kui erakonnad

Ometi peab naiste positsioon erakondade sees saama tugevamaks. Matemaatikust kolleeg Kaia Iva koostas pärast eelmisi parlamendivalimisi väga huvitava statistilise ülevaate naistele antud järjekohtadest erakonna valimisnimekirjas ja valijate antud häältest. Lihtsustatult saab öelda, et valijad hindasid naispoliitikuid kaks korda kõrgemalt kui nende oma erakonnad. See olgu mõtlemiskohaks erakondadele.

Suurema arvu naiste poliitikasse toomiseks oleks abi eelmisel aastal Tõnis Lukase ja Andres Herkeli esitatud muudatusest valimisseadusesse, mis jaotaks mandaadid valimisringkondades ja arvestaks valituks osutumisel senisest enam kandidaadile antud häältega.

Eesti valijad valivad naisi ka ilma kvootideta. Naised ise vajavad lihtsalt rohkem julgustamist, toetamist, nõustamist ja harimist.

Kvootide asemel peame hoopis parandama võimalusi töö- ja pereelu ühitamiseks. Riik saab kujundada peresõbralikku suhtumist ja seadusandlust, et tuua naisi pliidi juurest poliitikasse, tippjuhtimisse, aga samavõrra kutsetööle koolidesse, haiglatesse ja igale poole mujale. Iga väärikalt tehtud töö on väärikas.