Annely Akkermann: Ukraina häirekell Euroopale

Venemaa agressioon Ukraina vastu Krimmi poolsaarel on suurim julgeoleku- ja usalduskriis Euroopas pärast Balkani sõdu ja Georgia konflikti. Riigikogu kogunes erakorraliselt tänavu 5. märtsil, et Ukrainat toetada. 2008. aasta augustis, Georgia sõja päevil, koguneti, et mõista hukka sõjaline aktsioon suveräänsete riikide territoriaalse terviklikkuse vastu.

Oht vene vähemusele

Venemaa ettekääne sõjaliste jõudude üle naaberriikide piiride viimiseks oli üks ja sama – oht vene vähemusele. Tegelik eesmärk on ilmselgelt Ukraina oma mõjusfääris hoidmine, valitsuse muutus ja liitumine Euraasia Liiduga.

Venemaa sekkumine sõjalise jõuga on vastuolus mitme rahvusvahelise kokkuleppega, sealhulgas ÜRO hartaga, Helsingi lõppaktiga, 1997. aasta Vene-Ukraina baaslepingutega ja 1994. aasta Budapesti memorandumiga.

Venemaa rikub rahvusvahelist õigust ja rahvusvaheline kogukond, nii riigid eraldi kui nende koostööorganisatsioonid, on Venemaa agressiooni hukka mõistnud.

Georgia vastas agressioonile oma armee relvadega, hiljem on Euroopa suunalt hurjutatud Mihheil Saakašvili liigset keevalisust, et ta lasi riigi provotseerida relvakonflikti. Nüüd peavad Euroopa poliitilised liidrid endalt küsima, kas nad õppisid küllalt Venemaa rünnakust Georgia vastu või andsid oma käitumisega signaali, et nii võib küll, mitte midagi ei juhtu.

Küsisin välisminister Urmas Paetilt, kas Euroopa Liidu välispoliitika peaks olema ulatuslikum ja tõhusam. Minister vastas, et Euroopa Liit oleks saanud teha rohkem positiivseid asju nii Ukrainas kui teistes riikides, näiteks Moldovas. Ta usub, et kõik see, mis on juhtunud viimastel nädalatel ja kuudel Ukrainas, on olnud nii mõnelegi äratuskell.

Tänapäevasõda käib infoväljal ning tooraine- ja finantsturgudel. Krimmi poliitilise ülevõtmise meetodid meenutavad olemuslikult 1940. aastal Eesti okupeerimisel kasutatuid, lisaks kiire passide jaotamine ehk kodanikkonna kasvatamine ja referendum räige informatsioonisõja tingimustes.

Valed ja väljamõeldised

Venemaa militaartegevusi saadab massiivne infokampaania ja seda nii traditsioonilises kui ka sotsiaalmeedias ja selle sihtmärk oleme me kõik. Peale Venemaa Föderatsiooni sammudele legitiimsuse andmise katsete on selle eesmärgiks nii Ukraina kui teiste riikide elanike hirmutamine.

Mõlema eesmärgi saavutamisel ei kohkuta tagasi otsestest valedest ja väljamõeldistest. Venemaa mõjutustegevuse põhilised raamsõnumid on needsamad või sarnased kõigile riikidele, kes on end Vene impeeriumist vabaks võidelnud või püüavad seda ikka teha ja kus on tänini märkimisväärne venekeelne kogukond.

Nende riikide valitsusi ja põhirahvusi üritatakse süüdistada natsismis ja Vene kodanike õiguste rikkumises. Samuti seatakse kahtluse alla nende riikide võimekus olla usaldusväärne partner lääneriikidele.

Venemaa inforünnete vastu aitavad allikakriitika ja rahulik meel. Ukraina vajab toetust inforünnetegi vastu. Need, kes teavad, mida tähendavad okupatsioonikannatused ja raudne eesriie, peavad sellest rääkima nii diplomaatilistes ringkondades, rahvusvahelistel kohtumistel kui ka meedias.

Seega pole adekvaatne IRLile osaks langenud kriitika, et oleme teinud Ukraina sündmustest siseriikliku poliitika. Vastupidi, oleme teinud kõik, et viia sõnumeid Venemaa käitumisest Ukrainas rahvusvahelise avalikkuse ette. Eesti toetab piiranguid majanduslikule koostööle Venemaaga, mis on seda mõjusamad, mida ühtsemalt Euroopa riigid ja USA käituvad.

Teisest küljest vajab 45 miljoni elanikuga Ukraina kiiret ja ulatuslikku rahvusvahelist finantsabi, vastasel juhul on selle riigi jalgadele jäämine üsna raske, üks telg selles on kindlasti gaasivõlad Venemaale ja katkeda ähvardavad tarned.

Eestikeelne venemeelsus

Väga häiriv ja ohumärgina mõjuv on viis, kuidas mõned Eesti juhtivad poliitikud, kes kannavad vastutust Eesti riigi ja rahva eest, õigustavad Ukraina sõjalist ründamist.

Keskerakonna esimees Edgar Savisaar on asunud esindama Venemaa seisukohti agressiooni õigustamiseks, alustades sellest, et Ukraina praegusel valitsusel puudub mandaat, ja lõpetades ähvardusega, et Eesti võiks praegusi Ukraina sündmusi väga tõsiselt analüüsida, et sellises keskkonnas muutub ühiskond kaitsetuks mis tahes välise sekkumise ees ja küsimuse alla võib sattuda terve omariiklus.

Iga sõda kestab niikaua, kuni elavad selles osalenud inimesed. Tunne Kelam on öelnud, et on väga raske niinimetatud vanadele lääneriikidele seletada okupatsiooni ja riikliku mõjusfääri poliitikat. Ka Andrzej Wajda Katõni tragöödiast jutustava filmi linastusel Euroopa Parlamendi hoones viibisid üksikud Lääne-Euroopa riikide europarlamendi saadikud.

Euroopa Liit kujunes välja pärast teist maailmasõda 1951. aastal kuue riigi allakirjutatud söe- ja teraseühenduse leppest, mille eesmärk oli siduda ühise järelevalve alla Euroopa sõjatööstuse ressursid. Kuigi Euroopa Liidu lepingu artikkel 2 ütleb, et “Liidu eesmärk on edendada rahu, oma väärtusi ja oma rahvaste hüvangut”, tundub Euroopa käitumisest, et sellevõrra, kuidas jääb vähemaks sõjas osalenud inimesi, jääb vähemaks ohutunnetki uute sõdade puhkemise ees ja tahet nendest hoidumiseks panustada riigikaitsesse.

Margaret Thatcher on öelnud: “Kaitse eesmärk on hoida rahu mitte iga hinna eest, vaid rahu koos vabaduse ja õiglusega. Selleks tuleb võimalikku agressorit heidutada, et tal ei tekiks kiusatust kasutada oma relvi meie ründamiseks.”

Euroopas on Eesti üks väheseid riike, mis panustab kaks protsenti sisemajanduse kogutoodangust kaitsekulutustele, ja nagu ütles välisminister Urmas Paet: “Selles numbris väljendub realistlik hinnang olukorrale, sellele kohale ja ajale, kus me elame.”

Mõnikord on nii, et isegi kui sa oled ainus, kes võetud kohustust täidab, oled sa ainus, kes talitab pikas vaates õigesti. Eesti huvides on Euroopa ulatuslikum ja tõhusam ühine välis- ja kaitsepoliitika. Eesti poliitikute suur ülesanne oma riigi kaitsevõime ülesehitamisel on teha nii, et teine häirekell ärataks Euroopa.